See oli vist 2019. aasta suvi, kui ma istusin Sauel kodus verandal ja salvestasin sinikate demo. Kui keegi oleks mulle siis öelnud, et “jou sa lähed kunagi tüvkasse õppima ja kohtud kõige lahedamate kursakatega üldsee,” siis oleks ma hullarisse läind, vnoh, igatahes.
Mäletan, kuidas Mattias Pärt pärast meie mingisugust ühist kodutööd pomises midagi nina ette, et “tegelt tahaks nagu sinu mussi ka salvestada” ja ma olin oma peas nagu “hea küll markus, play it cool, sööda talle algul lihtsalt mingi täiesti irrelevantne demo (“Je Suis A Toi”) ja vaata, kas see lööb tal seedimise korrast ära, kui ei löö, siis anna aegamisi mõista, et sul on sahtlis üks album, nii umbes neli aastat valminud, ja mille 20 lugulookest tahaks värskenduskuuri”.
“Je Suis A Toi” salvestamine oli nii khuul, et me liikusime kohe albumi kallale. Esimene lugu oligi “sinikad”. Pärast trummide salvestust (btw Ralf Erik Kollom on lihtsalt ulme vend trummide taga, aitähh sulle, päriselt), ütles Mattias, et nüüd kuuled seda lugu alles siis, kui mix on valmis. Okei. Ja see oligi umbes pool aastat hiljem, kui ma lõpuks seda mixi kuulsin ning ma olin pisarateni liigutatud, et minu sinikad võib selliseks looks kujuneda, see tundus varem lihtsalt ulme ja nüüd, ühtäkki, on see reaalsus. oeh. wtf. Oh well. Shit happens. Good shit I mean.
Mattias on hull mees ja see on õnnistus töötada koos inimesega, kes on sama entukas selle materjali suhtes kui minaise.
muusika ja sõnad – Markus Lehtsalu
live trummid – Ralf Erik Kollom
mix, master ja cover art – Mattias Pärt