See album räägib loo armumisest. Kõik hele ja tume. Hea ja vähem hea. Ilus ja veel ilusam. Kukla kratsimine ja silitamine. Kulmu kortsutused ja kergenduskergitused.
Armastusest, noh. Armastus( )filmis. Klišeed filmides, muusikas ja elus meile tegelikult ju meeldivad vist. Eriti siis, kui oleme juba mõnda aega söönud võileiba nii, et vorstiviil on kõige pealmine. Sattunud järjest olukordadesse, kus kõik on veidi ülemaitsestatud ning meel ei oska meenutadagi seda kõige lihtsamat ja meeldivamat. Seda hubasust ja kodu.
Hüppad pea ees vette, mis vohab hellusest, ja murrad seejuures mõne oma seitsmest kaelalülist. Üritad varvastega põhja puudutada, teadmatuses, kas seal on liiv või mingi sogane ollus. Võibolla et ei puudutagi põhja ja jäädki end venitama. Võibolla et sa ei oskagi end venitada või, hullemgi veel, ujuda, kuid meeltelummuses selline pisidetail lihtsalt ununes ning hüppasid sellegipoolest.
See kõik on uuemat sorti sensatsioon. Missest, et sortiment on ehk tegelikult kusagilt juba nähtud või su sõber jutuhoos puhus. Hm. Aga mullivann ongi ju kõigest mullivann, enne kui sinna sisse pole mindud. See soe tunne laotab end laiates üle sinu nagu paks tekk või suurema kondiga tegelinski bussi astudes ja piletit valideerides. On hetki, kus sa tunned liigset palavust või et, jou, mai saa väga hingata. Aga see kõik hajub, kui vaatad aknast välja, kuidas kõik jookseb vastassuunas, või vaatad inimest, kellega koos bussile astusid. Ma pole üksi.
Ma olen filmis. Ma olen filmis, mida me eile õhtul kahekesi pingsalt jälgisime. Kaks peategelast. Ei. See ikkagi pole sama film. See on täiesti eraldiseisev. See on minu film. Meie film. See on film, mida näeme ainult meie ja mida pole võimalik hiljem uuesti vaadata. See on film, mille kõrvalosatäitjad sulanduvad kõik üheks halliks ühtlaseks mehuks, kuid kaader töötab siiski laitmatult. See on film, mida samaaegselt elame ja ka kõrvalt jälgime.
Ja see on muusika. Loomulikult. Harmoonia. See on lahenemine moll-seitse akordi, mille neljast noodist ülemised kolm moodustavad duur-kolmkõla. See on lahenemine suht mažoorsesse fooni, mis jääb kaikuma ja kummitama ühest kõrvast teise. See võib olla üks noot, millele lisandub teine ja kolmas ja neljas, ja virr-varr, sigri-migri, mille tahmased virmalised on oma põlengute käigus maalinud. See paneb su nutma ja naerma. See paneb su tundma. See paneb su kuulatama.
Keerukas ja samal ajal üldsegi mitte. Armastus, jah.
Kuid eelkõige on see lugu ja selle tõlgendus ühelt osapoolelt teisele.
See on Amanda.
sõnad, muusika, salvestus, produ, artwörk – Markus Lehtsalu
mix, mäster, hardwörk – Mattias Pärt