Jalamehe kirjad // Võseriku fööniks // Süldades otsija

---

Pika peale kaob
Tuuleiilist näpistus
Kuid ei unune mõtelda maid
Ja ilmu kokku vaid

On kurrus samad lood
Ja ümbrikutes ängistus
Kõik see ekslikult sulle sai
Saadetud jalamaid

Verivillid sõrmedel
Kui igapäeva meenutus
Et läbi hammaste sisinad
On sulle sisimas

Närbmeelestatud kätki
Hoian pliidiraual tulisel
Hälli ümber on kobrutund aeg
Tuhmtahmunud häda ja vaev

Hingelõhine võserik
Igipõlises fööniksis
Ikka ja jälle, leegikeelte värve
Tuhk tas terendab

Tikandid lauba peal
Kuhu muremõte peegeldub
Otsin vaid süldades
Kuigi vastus on otsaees

Lagilagedas meres
Parv all ainsama laine
Ja laegas või aaretekirst
Jäi kaardile pelgalt kui rist

Ootus üles poob
Talipoogitud assortii
Kus tüvi on mees ja ta pea
Mille võrseid keegi ei tea

Mõte lõppeb seal
Kus ridades riivime sõnu
Õnneks ei mäleta tuuldegi ütelda
Armastan armastada

Liiga tihti kaon
Sule silmad, ela veel üks kord
Ja tal ununes mõtelda vaid
Kuis ta maailmu kokku lõi