See album on ilmselt üks killustatud armastuslugu. Lugu, mis ei kulge lineaarselt, vaid hüppab mälestuste, kujutluste ja keelemängu vahel – vestlus, mis algab naljast, jõuab südamevaluni ja lõpetab kuskil kesköises asfaldis tõrvaingleid tehes.
Need laulud on nagu maalid või põlenud molbertid, mille pintslid püüavad parandada seda, mida sõnadega enam ei saa. Kõik fragmendid moodustavad ühe suure loo armumisest, kaotamisest ja iseenda otsimisest.
Album liigub kerguse ja raskuse vahel. Ühes hetkes on mänguline flirt ja absurdne huumor, järgmises aga üksindus, igatsus ja küsimus, mida üldse tähendab “mina”, kui armastus enam ei tööta nii nagu filmides. Armastus on kord karneval, kord haigus, kord pääsetee, kord ja kohus, tõde ja õigus.
Romantika ei ole pelgalt ilus hetk kahe inimese vahel, vaid ka segadus, liialdamine, eksimine ja katse sellest kõigest midagi välja imeda.
Lõpuks jääb sellest albumist loodetavasti tunne, et armastus on korraga stroof ja katastroof – midagi, mis ajab naerma, nutma ja ilmselt mõnd inimest ka kirjutama. Ning isegi siis, kui kirjutis laguneb tükkideks ja prefrontaalne korteks on juba korduvalt esitanud küsimusi iseendale ja teisele, jääb alles üks visa lootus: kusagilt on siiski võimalik leida see saar, kus korraks kaob kogu kära, kui vaid keegi oskaks vastuseid anda.
muusika, sõnad, salvestus, produ – Markus Lehtsalu
salvestus, produ, mix, master, cover art – Mattias Pärt